Õnn ei ole eesmärk.
Õnn ei tule kui sa teda ootad.
Õnne ei ole võimalik leida.

Tundub nagu väga sünge sissejuhatus, aga rääkima pidime hoopis sellest kuidas olla õnnelik. Paraku aga ilmse sellise sissejuhatuseta ei saa, sest kui eeldused on valed siis tulemust ei tule. Teiste sõnadega võib öelda, et Ameerikalik “Pursuit of happiness” ehk maakeeli Õnne otsimine on umbes sama tulemuslik kui “maailma lõpu” otsimine. Mine nii kaugele kui tahad aga lõppu ei tule, hoopis jõuad ringiga algusesse tagasi.

Aga miks siis on nii ja peamine kas on ikka nii.

Vastus küsimusele “kas on nii” kõlab lihtsalt – jah on küll. Kui keegi tahab õnne otsida, leida, oodata või veel midagi, siis ega keegi keelata ei saa. Paljud on seda teinud, teevad praegu ja ilmselt ka tulevikus aga ega see suurt tulemust ei anna.

Tavaline õnne otsimine elus kujuneb üldiselt välja nii.

Väiksemad lapsed on lihtsalt õnnelikud. Nad ei pea õnne otsima ega leidma, nad on lihtsalt õnnelikud suurema osa ajast. Aga suuremaks saades tekib rahulolematus ja sealt hakkab õnne otsimine peale. Lõpetan kooli, saan iseseisvaks – ja siis olen õnnelik. Astun ülikooli, saan hea hariduse ja hea töökoha – siis olen õnnelik. Muretsen oma elamise – siis olen õnnelik. Ostan auto – jälle õnnelik. Rajan perekonna siis olen õnnelik. Panen lapsed heasse kooli, saavad hea hariduse ja kasvavad edukateks inimesteks no siis ei pea enam muretsema ja olen kindlasti õnnelik. Tulevad lapselapsed, küll on tore, siis olen kindlasti õnnelik. Kui näeks veel, et lapselapsed oleksid suureks kasvanud ja elus oma koha leidnud – no küll siis oleks vast suur õnn… ja oledki varbad sirged Pärnamäel või Metsakalmistul.

Miks ma siin niimoodi inimeste elude üle naeran? Tegelikult ei tahagi ma naerda inimeste elude üle vaid pigemini selle üle kuidas see õnn kipub ikka jääma nagu järgmise nurga taha tabamatuks eesmärgiks.

Aga miks on nii, et lapsed võivad olla ääretult õnnelikud, isegi siis kui neil suurt midagi ei ole? Millegipärast nemad nagu suurt ei muretse. No lihtne vastus on, et nende eest muretsevad nende vanemad ja see on tõsi. Aga kas see on kõik? On ju olemas ka lapsi kellel on nii mõndagi aga õnne nende näost ei leia. Ja kuidas me saaksime kõigest hoolimata ikkagi näha ka vanemaid inimesi õnnelikena. See kõik peaks ju ikkagi võimalik olema.

Vastus on tegelikult üsna lihtne. Õnn ei ole objekt mille võib eesmärgiks seade vaid pigemini omadus – milline ma olen. Kui me käsitleme õnne kui objekti ja eesmärki milleni me peame kuidagi jõudma siis libiseb ta lihtsalt peost ja naeratab meile kaugelt järgmise nurga tagant. Kui me aga mõistame, et õnn ja õnnelikuks olemine on millegi tagajärg siis on võimalik küsimust lahendama hakata. Nüüd tuleb aga teha selgeks mille tagajärg siis õnn õieti on. Selle jaoks viskame pilgu peale veelkord ülalpool olevale pildile, kus mudaste nägudega mudilased õnnest lausa pakatavad.

Mida nad siis seal teevad, et nad nii õnnelikud on? Nad teevad täpselt seda mida nad peavad tegema. Nad mängivad, nad määrivad ennast, nad on koos väljas värske õhus käes ja nad suhtlevad. Ühesõnaga nad teevad kõike seda mida lapsed kasvamiseks ja arenemiseks peavadki tegema. Liiguvad ehk arendavad oma füüsist, suhtlevad ehk arendavad oma sotsiaalseid oskusi, on mustad ja räpased ja puutuvad kokku mitmete haigustekitajatega ehk arendavad välja oma immuunsüsteemi. Ja kuna nad teevad kõike seda mida lapsed tegema peavad ehk käituvad õigesti siis rohkem neil õnneks vaja polegi.

Nüüd vaatame järgmist pilti kus noormees mobiiltelefoniga istub ilmselgelt suhteliselt heal järjel oleva perekonna eramu sisetrepil ja on väga õnnetu näoga. Mida tema siis teeb. Ilmselgelt on ta majanduslikus mõttes oluliselt paremas seisus kui lapsed eelmisel pildil aga see ei tee teda õnnelikumaks. Tal on kallis mobiiltelefon, ta on väga puhtas, soojas ja kaitsvas-kontrollitud keskkonnas. Aga ta ei arenda enda füüsist, sest ta istub peamise osa ajast, ta ei arenda oma sotsiaalseid oskusi, sest mobiiltelefonis puudub vahetu kogemus. Enamuse ajast suhtleb ta mitte täislausete vaid üksikute sõnade, silpide või isegi ikoonidega, seega ta ei arenda ka oma vaimseid võimeid. Ta on soojas ja steriilsusele lähedases keskkonnas kus tema immuunsüsteemile ei esitata mingeid nõudmisi. Lõppkokkuvõttes on tal täielik vaimne ülekoormus tohutust infohulgast mis nutitelefoni kaudu temani jõuab ja kuna tal alles puudub kriitiline meel ja oskus infot filtreerida on ta omadega täielikus tupikus.

Palju õnne – kaasaegne heaoluühiskonna elu mudel. See ei tähenda muidugi, et arengumaades oleksid kõik inimesed õnnelikud ja heaoluühiskonnas ei oleks võimalik õnnelik olla. Otse vastupidi, on võimalik küll aga kui arengumaades on õnnelikuks olemine pigemini olukorrast lähtuv ja traditsioonidele toetuv, siis heaoluühiskonnas õnnelikuks olemini vajab teadmisi.

Õnn on õigesti käitumise tulemus.

Õnn on tunne mida sa tunned siis kui sa oled midagi õigesti teinud. Tunne mis premeerib sind selle eest, et sa oled õigesti käitunud. Kui sa teed seda mida sa elus tegema pead siis oled sa õnnelik. Kui sa teed seda mida sa elus tegema ei pea siis sa ei ole õnnelik. Teine sõna eesti keeles selle jaoks on rahulolu – ma olen endaga rahul. Seda tunnevad tihemini just täiskasvanud ja see pole midagi muud kui lihtsalt väiksema emotsionaalse energiaga laetud õnne tunne.

Nii lihtne see tegelikult ongi aga nüüd on vaja selgeks teha ka see mis on siis see õige käitumine, mida õnnetundega premeeritakse. Kas see ongi mudas rahmeldamine ja päev läbi mängimine? Muidugi mitte. Ennastunustavalt mängimine teeb õnnelikuks lapse. Ta võib teha korraks õnnelikuks ka täiskasvanud inimese kes on lapsepõlves tehtavatest tegudest mingil põhjusel ja mingil määral ilma jäänud ning vajab seda lapsepõlve tunnet kompenseerimaks kunagist puudujääki. Aga see on siiski ajutine õnn. Igaühele on oma. Lastele laste rõõmud, täiskasvanutele omad rõõmud.

Kuna artikkel läheb pikale siis teen ta mitmeks osaks ja sellest, mida tähendab õigesti käitumine kirjutan järgmises osas.

Seniks kõike head ja olge õnnelikud ;).

Erik Köster