Juba ainult Trumpi ja Putini kohtumise väljakuulutamine on andnud maailma jaoks häid tulemusi, paljastades peavoolumeedia ja paljude poliitikute silmakirjalikkuse. Kohtumist on lääne globalistidest koosneva eliidi poolt juba nimetatud suurimaks ohuks inimkonnale, kuna eksisteerib potentsiaalne oht, et Venemaa ja USA vahel võib äkki ilmneda “rahu saavutamise algeid.” Elu on vahel kummalisem kui fiktsioon. See artikkel on ajendatud väljaande The Times artiklist: “Kasvav hirm Trumpi rahuleppe väljavaadete osas Putiniga.” (originaalartikkel)
Times’i ei huvita siinkohal ei sõjalise konflikti eskalatsioon Ukrainas, relvastatud kokkupõrked Süürias, libaoperatsioonid mürgitamistega Inglismaal või uus külm sõda. Times ei muretse tuumapokalüpsise, inimkonna lõpu ega sadade miljonite inimeste kannatuste pärast. Ei, üks maailma kõige autoriteetsemaid väljaandeid kardab võimalikku rahu saavutamist!
Times kardab, et kahe tuumarelvastatud suurriigi juhid on võimelised üksteisega rääkima. Times kardab, et Putin ja Trump võivad jõuda mingisugusele kokkuleppele, mis aitab ära hoida võimalikke väga tõsiseid globaalseid katastroofe.
Sellised on ajad, kus me elame. Ja selline on meedia millega me peame igapäevaselt kokku puutuma.
Probleem selle juures on, et Times kujundab avalikku arvamust kõige halvemal võimalikul viisil, viies segadusse ja eksitades teadlikult oma lugejaid. Ei ole juhus, et maailm kus me elame on üha enam loogika ja otstarbekuse vaba. Ka siis, kui selle kohtumise tulemusena ei järgne kohe olulisi edusamme on kõige tähtsam dialoog kahe juhi vahel kus avatakse läbirääkimiste kanalid mõlemale poolele. Times’i artiklis eeldatakse, et Trump ja Putin tahavad Euroopa suhtes kokkuleppele jõuda. Vihjatakse sellele, et Putin manipuleerib Trumpiga destabiliseerimaks Euroopat.
Juba aastaid ujutatakse meid meedia poolt üle selliste väidetega ja seda teemat veavad eeskätt suurkorporatsioonidele kuuluvad meediaväljaanded nende korporatsioonide omanike nõudmisel. Korporatsioonid kes kõik on osa USA süvariigi konglomeraadist.
Teisest küljest on fakte, et Putin on alati soovinud tugevat ja Euraasiaga integreeritud Euroopat. Putinu ja Xi Jinpingi (Hiina RV president) eesmärgiks on, et Euroopa Liit oleks vastupidavam Ameerika survele mis annaks Euroopale suurema sõltumatuse. Kombinatsioon massimmigratsioonist ja sanktsioonidest Venemaa ja Iraani suhtes, mis tegelikult riivab lõppkokkuvõttes eurooplaste huve, avab aga tee alternatiivsetele jõududele, kes ei soovi tingimata täita enam Washingtonist tulevaid korraldusi. Trump on kohtumisel keskendunud eesmärgile veenda Putinit avaldame rohkem survet Euroopale ja Iraanile, võibolla kasutades vastutasuks Krimmi tunnustamist ja sanktsioonide lõpetamist. Putini ja Venemaa jaoks on need aga strateegilised küsimused.
Kuigi sanktsioonid on negatiivsed, jääb Moskva peamiseks prioriteediks liit Iraaniga, vajadus tugevdada veelgi suhteid Euroopa riikidega ja võidelda terrorismi vastu Süürias. Vast ainult ABM lepingu üle vaatamine ja sellise relvastuse Euroopast likvideerimine oleks Putinile huvitav pakkumine.
Tegelikkus näitab meile aga, et ABM leping on Washingtoni sõjalis-tööstusliku kompleksi üks tugisambaid, samuti on Ida-Euroopa riikidel soov omada sellist ründe- ja kaitsesüsteemi kus selles nähakse peamist hoiatusvahendit Venemaa vastu.
On see nüüd propaganda või kallatakse kellegi taskusse miljardeid dollareid, jääb küsimuseks? Mõlemal juhul ei ole see tegelikult oluline. Kõige olulisem punkt Moskva jaoks on ABM süsteemide ja selliste süsteemidega varustatud sõjalaevastiku välja tõmbamine piirkonnast. Kuid see ei ole midagi sellist, mida Trump suudaks läbi suruda oma sõjaväeliste liidrite juures. Sõjalis-tööstusliku kompleksi jaoks on ABM süsteem oma hooldustööde, arenduse ja otseste ning kaudsete investeeringutega kui lüpsilehm millel ratsutamist ei soovita kuidagi lõpetada. Kremli seisukohast on sanktsioonide kaotamine endiselt vajalik normaalsete suhete taastamiseks Läänega. Kuid seda on raske saavutada arvestades, et Moskval on liiga vähe pakkuda seda millest Washington huvitatud on. Pentagoni strateegid nõuavad Süüriast lahkumist, Donbassi toetamise lõpetamist ja suhete külmutamist Iraaniga. Ühise seisukoha saavutamiseks on lihtsalt liiga palju lahkarvamusi.
Lisaks on Euroopa poolt Venemaa vastu rakendatud majandussanktsioonid Washingtonile kasulikud kuna nad kahjustavad eurooplaste konkurentsivõimet ja seega vähendavad Euroopa kui USA peamise kaubanduskonkurendi võimalusi. Ka USA tagasitõmbumist Iraani tuumakokkuleppest (JCPOA) võib vaadelda samas valguses, see blokeerib USA liitlaste võimaluse teha äri Iraaniga. Putin hoiab kinni oma lubadustest Süüriale ja tema liitlastele ja ei soovi murda oma sõna isegi mitte Krimmi tunnustamise eest. Teisest küljest, nagu juba mainitud siis prioriteediks jääb ABM süsteemide likvideerimine ja kuna Krimm on juba Venemaa kontrolli all, siis on Süüria endiselt ebastabiilne, millest võib lähtuda islami terrorismi oht Venemaa lõunaosa tundlikemaisse piirkondadesse Kaukaasias.
Moskva osalemine Süürias on alati olnud riikliku julgeoleku küsimus ja see ei muutu kindlasti, isegi siis kui Donald Trump midagi täiesti ebareaalset pakub. Tuleb meeles pidada, et Putini strateegia Lähis-Idas on suunatud keskmist ja pikaajalist perspektiivi silmas pidades kus Iraan, Süüria ja kogu šiiidi kaar teenib eesmärki tasakaalustamaks Saudide ja Iisraeli hegemooniat.
See kummaline liit on kujunenud välja kui ainus võimalus tõkestamaks sõda ja vähendamaks pinget piirkonnas kus Iraani tugev sõjavägi on vastukaaluks Netanyahu või Mohammad Bin Salmani tegevusele.
Iraani ja Saudi Araabia/ Iisraeli vahelise vastasseisu vältimine tähendab aga seda, et Teheran ei saa välja paista nõrk ega isoleeritud.Sellised kaalutlused tunduvad aga olevat Washingtoni strateegidele kättesaamatud, rääkimata Tel Aviv või Riyadh omadest. Kuigi on raske saavutada Trumpi ja Putini kohtumise raames midagi kohest ja positiivset on äärmiselt oluline, et kohtumine üleüldse toimub, seda hoolimata sellest mida Times arvab. Meedia ja võimu konglomeraat, mis tiirleb ümber USA süvariigi kardab üle kõige diplomaatiat. Sama narratiiv, mida kuulutati nädalaid enne ja pärast Trumpi ja Kim Jong-un kohtumist on käigus seoses Trumpi on Putini kohtumisega. Washingtoni võimu aluseks on sõjaline ja majanduslik jõud. Kuid see võimsus tugineb ka eeldatavale positsioonile ning kuvandile. USA ja tema süvariik peab läbirääkimisi vastastega valeks ja kahjulikuks. Nad peavad dialoogi nõrkuse tunnuseks ning mis tahes järeleandmiste tegemist tõlgendatakse alla andmisena. See tuleneb 70 aastasest Ameerika erilisest seisusest ja 30 aastasest unipolaarsuse poliitikast, mis on võimaldanud USAl otsustada ühepoolselt teiste riikide saatuse üle. Tänases multipolaarsemas maailmas on dünaamika erinev ja seepärast keerulisem. Alati ei saa kasutada null-summa mentaliteeti nagu Times seda teeb.
Ka siis kui maailm tunnistab Putini ja Trumpi kohtumist kui midagi positiivset ei tohi me unustada, et nagu Koreas, kui diplomaatia ei too märkimisväärset edu, hakkavad Trumpi ümbritsevad raisakullid jälle tiirutama. Rouhani, Putini ja Kim Jong-uni ülesanded on keerulised ja üsna erinevad üksteisest, kuid nad jagavad ühist tõdemust, et dialoog on ainus viis ära hoida katastroofilist sõda. Kuid ilmselt ei ole rahu kõigi jaoks parim võimalik tulemus.
Strategic Culture Foundation loal. Tõlkinud ja toimetanud Erik Köster.