Kahekordse doktorikraadiga Kuressaare haigla ravijuht Edward Laane (47) julges COVID-19 patsiente ravida malaaria­ravimiga Plaquenil, kuna oli oma doktoritööd tehes uurinud ravimi toimeaine hüdroksüklorokviini mõju. KIRSTI VAINKÜLAkirsti.vainkyla@ekspress.ee

EDWARD LAANE: hakkasime Kuressaare haiglasse varusid soetama juba jaanuari lõpus, päev enne seda, kui WHO kuulutas viiruse rahvusvaheliseks ohuks.Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Täiendatud 07.05: Õhtulehe teatel nõuavad 24 Kuressaare haigla töötajat ravijuht Edward Laane ametist lahkumist. Sellega seoses taasavaldame 28. aprillil ilmunud loo.

„Ta on nagu Eesti oma dr House või dr Martin.“ Nii ütleb Edward ­Laane kohta tema mõni aasta noorem vend Andreas Laane, Alexela Groupi juhatuse esimees. Ta on lapsest saadik näinud venna tõusu tipparstiks. Kerge see teekond polnud.

„Ets oli Nõukogude Liidu noortekoondise kandidaat tennises ja käis pidevalt võistlemas kogu NSV Liidus. Ta tegi päevas 5–6 tundi trenni, kuid koolis õppis ainult viitele ja keskkooli lõpetas kuldmedaliga. Edward oli iseõppija, sest kogu koolimaterjal tuli tal iseseisvalt selgeks teha.”

Kui Edward Laane läks vanemate eeskujul arstiks õppima, kaitses ta hematoloogina doktorikraadi nii Tartu Ülikoolis kui Rootsis Karolinska Instituudis.„Tartus õppis ta nii, et pärast loenguid tuli koju, istus laua taha, kirjutas kõik loengutes räägitu üle ja luges veel tundide kaupa juurde. Rootsis tegi laboris katseid, ööbis päevade kaupa haiglas, tööpäevad olid 18tunnised. Võib kindlalt öelda, et esikohal on tal patsiendid ja ravi ning alles siis lähedased inimesed,“ teab Andreas.

Kui Edward Laane kaks aastat tagasi Põhja-Eesti Regionaalhaiglast lahkus, oli tal erialaliselt justkui sein ees. Areneda polnud kuskile. Laste tõttu ei tahtnud ta välismaale tööle minna ja valis uueks töökohaks Kuressaare haigla.

Möödunud pühapäeval istus dr Laane, mask ees, keset Kuressaare linna üksikul toolil, osaledes vaiksel meeleavaldusel Saaremaa piirangute lõpetamise toetuseks. Viimastel päevadel pole haiglasse uusi COVID-19 patsiente tulnud. Puhangut ei tohiks enam olla.

Valitsus tuligi sellele nõudmisele vastu.

Kas on siis praegu juhtunud see, mida teadlased ennustasid, et viirus muteerub ja leebub?

See võib nii olla. Uus koroonaviirus on RNA-viirus ning tal on erinevad tüved, nagu gripil. Ma olen lugenud kahest Hiina tüvest, L-tüvest ja S-tüvest, kus eri tüüpidel on erinev nakatamisjõud, samuti Austria ning Itaalia tüvest. Tõesti võib nii olla, et Eestis ringleb leebem tüvi, mis pole nii kuri nagu Itaalias ringlev tüvi. Minu kõhutunne ütleb, et koroonaviirusega võib tekkida sama olukord nagu gripiga – igal aastal me vaktsineerime end teatud tüve vastu. Seega, vaktsiinid tulevad just ohtlikumate tüvede vastu ja vaktsineerima peab igal aastal.

Kas osalesite ka märtsi algul võrkpallivõistlustel või NOMi festivalil?

Jaa, ma olin 6. märtsil NOMi galaõhtusöögil, aga ma jäin sinna väga hiljaks. Haigeks ma ei jäänud.

Kas mäletate seda hetke, kui COVID-19 teie haiglasse jõudis?

26. veebruaril, kui Eestis esimest korda koroonadiagnoos kinnitati, saime terviseameti esimese eeskirja, mille järgi ei tohtinud COVID-19 haigeid ravida maakondlikus haiglas. Oleksime pidanud nad kohe edasi suunama mandrile. Küllap riik tol hetkel mõtles, et haigeid tuleb vähe ja kõik nad saab panna nakkushaiglasse karantiini. Eesmärk oli kohalikud haiglad puhtad hoida.

Kuna võrkpallimänguga läks asi käest ära, siis andis terviseamet 19. märtsil kõikidele aktiivravihaiglatele siiski käsu, et nad peavad vastu võtma COVID-19 patsiente.

See tekitas haiglajuhtide seas väikese paanika, sest paljud haiglad polnud selleks valmis.

Mina seda ei tea, me olime oma haiglas siis väga ametis COVID-19 haigetele raviosakondade loomisega. Olime teinud pikalt ettevalmistusi COVID-19 haigete raviks, arvestasime, et peame neid haigeid ravima.

Te olite valmis igal juhul?

„Viiruse levik näitas, et suure tõenäosusega jõuab viirus ka meieni ja hakkasime varusid soetama juba jaanuari lõpus, esimene kiri apteeki läks 29. jaanuaril, päev enne seda, kui WHO kuulutas viiruse rahvusvaheliseks ohuks.“

Jah, viiruse levik näitas, et suure tõenäosusega jõuab viirus ka meieni ja hakkasime varusid soetama juba jaanuari lõpus, esimene kiri apteeki läks 29.jaanuaril, päev enne seda, kui WHO kuulutas viiruse rahvusvaheliseks ohuks. Tellisime juurde isikukaitsevahendeid, ühekordseid kitleid, kirurgilisi maske, respiraatoreid, kindaid. Saime samuti aru, et kui viirus tuleb, siis peab meil olema ravimite varu jms.

Kaks päeva pärast NOMi festivali tegime esimese kriisikoosoleku, kuidas kaitsta töötajaid ja kas meil on desovahendeid, millele viirus võiks olla tundlik, jne. Tellisime kõike juurde. Järgmisel päeval tuligi esimene haigestunu. Siis läks lahti. Olime varem teinud lasteosakonna puhtaks ja 12. märtsil avasime seal COVID 0 ehk nn sorteerimisosakonna, kuhu kõik COVIDi-kahtlased suunasime.

Ja samal päeval (neljapäeval, 12. märtsil) hakkasime proove võtma. Reede õhtuks oli olukord nii intensiivne, et kiirabi oli umbes ja oli selge, et tavapärase tegutsemisega me laupäeval ühtegi uut kutset vastu võtta ei saa. Seetõttu lõime proovide võtmiseks drive-in-süsteemi, kuhu patsiendid tulid oma autoga proove andma. Kellel autot ei olnud, selle juurde sõitis kiirabi kohale. Nii teenindasime laupäeval ära kõik vanad kutsed ja ka osa uusi laupäevaseid kutseid.

Siis keelas terviseamet selle testimise ära.

Laupäeval ütles terviseamet, et me võiks mõelda, kas ikka tasub sellega jätkata. Ütlesime, me ei saa katkestada, sest on endiselt järjekord ja need on ikkagi kiirabikutsed, me ei korralda ju masstestimist, meil on sümptomitega inimesed. Aga esmaspäeval pidime testimise lõpetama.

Kas see oli viga terviseameti poolt?

Me ei saa öelda, et viga… Vihjed on sellised, et ei jätkunud teste. Aga seda peab terviseamet ise kommenteerima. Küllap mõeldi sellele, et jätkuks teste kõige kriitilisemale kontingendile.

Kas tajusite suhtumist, et Kuressaare haigla ei saa asjaga hakkama?

Meil endal pole kordagi olnud sellist tunnet, et me ei saaks hakkama. Kogu kollektiiv on olnud toetav ja entusiastlik. Olime kroonaviiruse puhanguks end hästi ette valmistanud. Väljastpoolt ei oska keegi hinnata teise haigla võimekust, enne kui pole koha peal kõike ise üle vaadanud.

Mõlemad terviseameti ­kriisistaabi arstid, nii Arkadi Popov kui Ahti Varblane tulid teile külla, te tunnete neid mõlemaid.

Jah, Varblane oli minu kursusekaaslane ja Popoviga olime kolleegid regionaalhaiglas. Nad tulid, kuulasid meid ära, kohtumine oli töine ja asjalik. Vaatasime üle haigla, kiirabi, EMO, COVIDi osakonnad ja potentsiaalsed ruumid uute haigete vastuvõtuks.

Kuna Haigekassa tegi esimesena just teie haiglale auditi, siis anti sellega noot, et Kuressaare haiglat peab täpsemalt uurima. Saan aru, et üks auditi põhjus on selgitada, miks liiga palju teie haigla arste ja haiglatöötajaid nakatus koroonaviirusega.

Selles kirjas, mis meile tuli, ei uurita nakatumise suurust või nakatumist üleüldse. Meile on öeldud, et auditi eesmärk on COVID-19 haigete ravikorralduse hindamine. Aga selles mõttes te mööda ei pane, et dr Popov on tõesti rääkinud haiglasisesest nakatumisest, kuid minu teada pole see auditi eesmärk.

Kas olete aru saanud, millest tekkis suur haiglasisene nakatumine?

Sellele on väga lihtne vastus – terviseamet lubas testida ainult sümptomitega inimesi, sümptomiteta inimesi ei tohtinud testida. Meie järgisime seda doktriini. Kuna Kuressaares oli väga suur nakatumine, siis peegeldub see ka haiglapersonalis. Kui aga haiglatöötajal sümptomeid polnud, siis neid me ju ei testinud. Kõik käisid tööl edasi. Me küll ütlesime selgelt välja, et tuleb kanda maske ja iga haiglatöötajat tuleb käsitleda kui potentsiaalselt nakatunut. Tean, et nakatumist on ka teiste haiglate personalis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas näiteks, ka Regionaalhaiglas. Meie olukord ei erine kuidagi teistest.

Teine põhjus, miks teid uuritakse, on malaariaravim Plaquenil, millega patsiente ravisite. Seda vaatamata sellele, et puudub uuring, mis kinnitaks selle ravimi toimeaine hüdroksüklorokviini tõhusust.

Võin arstiteadlasena öelda, et klorokviini kasutamisel on bioloogiline alus täiesti olemas.

Jah, Kuressaare haigla oli kriisiks väga hästi valmistunud, lisaks isikukaitsevahenditele, sorteerimiskeskusele ja COVIDi-osakondade loomisele olin ma varunud ka hüdroksü­klorokviini. Olime teinud tellimuse ja saime selle kätte viimasel sekundil. Esimene tellimus ei saabunud, kusjuures meid ei teavitatud sellest, et ravimit ei saabu. Hulgimüüja vihjas, et tellimused on esitanud ka regionaalsed haiglad. Tellisime samuti asitromütsiini, infusioonilahuseid, teisi antibiootikume ja C-vitamiini.

Millele te tuginesite, eeldades, et Plaquenil aitab?

Ma ise aktiivselt uurisin ravivõimalusi ja tunnistan, et palju infot tuli kolleegidelt nii Eestist kui välismaalt. Mulle on saadetud Bostonist, Massachusetts General Hospitalist COVID-19 haigete ravijuhis ja üks kolleeg saatis Belgia haiglate ravijuhise, mis kõik sisaldasid hüdroksüklorokviini. Samuti olen saanud Itaalia kolleegidelt infot selle ravimi kohta. Lisaks olen lugenud Prantsuse uuringut (Prantsuse nakkuskliiniku juhi Didier ­Raoulti uuring – Toim.), mida küll palju on kritiseeritud, kuid selle järgi andis hüdroksüklorokviini ja asitromütsiini koostoime väga hea raviefekti. Raoulti uuringust oli näha, et kui kümme päeva ravimit võtta, läheb viiruse hulk haigetel nulli või väheneb organismis märkimisväärselt.

Nii juhtus ka Kuressaare haiglas?

Me ei ole mõõtnud veel ametlikult, seda kõike me alles hakkame nüüd analüüsima. Meil on praegu 18 surmajuhtumit. Sada protsenti kõik haiged ei saanud hüdroksüklorokviini, kuigi see oli meil COVID-19 haige kopsupõletiku ravijuhises. Ma ise uurisin Karolinska Instituudis doktorantuuris autofaagiat – see tähendab protsessi, kui organism hakkab õgima iseennast. Oma doktorantuuri katsetes kasutasime klorokviini. Klorokviin toimib lüsosoomidele ning endosoomidele, mis on samuti autofaagiaks vajalikud. Endosoomid ja lüsosüümid osalevad koroonaviiruse COVID-19 transpordis rakus ja ravim takistab viiruse tungimist rakku ning viiruse transporti. Seega võin arstiteadlasena öelda, et klorokviini kasutamisel on bioloogiline alus täiesti olemas.

Kuivõrd just see doktoritöö aitas teid selles epideemias otsuseid teha?

Kui ma hüdroksüklorokviini haiglasse tellisin, siis seepärast, et toimeaine ei olnud minu jaoks võõras ja see sisendas mulle kindlustunnet, et ma ei tee midagi valesti. Kui pimesi ravida, siis see tunne nii kindel ehk poleks. Aga kui tead, kuidas see aine rakus või COVID-19 infektsiooni puhul toimib, siis teadmine annab suurema kindlustunde. Konsulteerisin ka teiste kolleegidega haiglas ja nad olid minuga nõus.

Kas juba teate, kui paljusid just see ravimeetod aitas?

Meil oli üks väga raskes seisundis vanem patsient, kes sai hüdroksü­klorokviini, ja ta tuli raskest seisust välja. Meil on olnud palju eakaid, keda oleme ravinud hüdroksüklorokviiniga, kuid peab uurima, kui suur osa oli selle koosmõjul asitromütsiiniga. Peame oma analüüsis lähtuma sellest, kui palju on tavaliselt üle 80- ja 90aastaste COVID-19 haigete oodatav suremus maailmas – selle järgi saame hinnata, kas meie tulemused on paremad või halvemad, see on ainuke mõistlik moodus andmeid analüüsida. Haigekassa analüüs ütleb, et meid hakatakse uurima teatud standarditega või mõõdikutega, aga tegelikult ju Eestis pole standardeid. Praegu võib Kuressaare haigla ise luua need standardid. Saame näidata, et selline oli suremus, selline paranemine, ja siis saame neid võrrelda teiste haiglate andmetega. Aga kui öelda, et oleme läinud vastuollu mingite standarditega, siis neid praegu olemas ei ole. Ja kui vaadata ravijuhist, mis tuli alles 9. aprillil terviseameti kriisistaabi poolt, siis see on tegelikult meie haigla ravijuhisega sarnane. Küsimus on doosides, ravi kestuses, kuid põhimõtteliselt on kopsupõletiku ravijuhis sama.

Olen kuulnud, et arstid üle maailma ise tarvitavad ennetusena malaariaravimit, mis sisaldab hüdroksüklorokviini, kas teie ka?

„Kriisiolukorras peame tegema otsuseid oma parimates teadmistes. Uue viiruse puhul tuleb samas aga tõesti tõdeda, et kogu maailm teeb sellisel juhul inimkatseid, sest varasemat kogemust ju ei ole.“

Ma sellele küsimusele ei soovi vastata, kuid ma tean, et nii Ameerika Ühendriikides, Euroopas kui ka arengumaades uuritakse, kas arstidel ja eesliini meditsiinitöötajatel klorokviini või hüdroksüklorokviini kasutamine profülaktiliselt hoiab ära nakatumise.

Öeldakse, et malaariaravimil on siiski suured kõrvalmõjud, kas tervenemine kaalub need üles?

Kõrvalmõjud on tõesti, kuid minu hinnangul vähesed. Kui me hakkasime seda ravimit patsientidele andma, siis üks, mis kaasnes, oli kõhulahtisus. Sel juhul jätsime ravimi kohe ära. Lähtusime ravitaluvusest ja vajadusest, vägisi me ravi­skeemi ei täitnud. Üldiselt on see ravim hästi talutav. Kõige ohtlikum kõrvalmõju on südame rütmihäirete teke, mis võib viia südame seiskumiseni, kuid me ei ole täheldanud kardioloogilisi probleeme. Kõik oleneb doosist ja ravi pikkusest.

Kuivõrd te ise jälgisite nende patsientide käekäiku, kes seda ravi said?

Väga! Tähtis oli teada, kas patsientide üldseisund paraneb või halveneb. Kohe kui hommikul haiglasse tulin, vaatasin haiguslugude sissekanded üle, rääkisin arstidega ja päeva jooksul käisin mitu korda haiguslugudes, et saada ülevaade patsientide seisundist ja analüüsidest. Samuti rääkisin osakondade õdedega. Me subjektiivselt midagi ei teinud, algul andsime täpselt samad doosid mis Prantsuse uuringus, ravikuuri pikkus oli kümme päeva. Hüdroksüklorokviini puhul suhtlesin ka ravimiametiga ja nemad soovitasid teha pigem viiepäevaseid kuure ning doose veidi väiksemaks võtta. Seda me ka tegime ja seetõttu enamik haigeid ongi saanud ravi viis päeva. Hiljem saame vaadata, kas viiepäevane ravikuuri pikkus oli vähe või piisav. Võimalik, et patsient, kes hiljem suri, oleks pidanud ravi saama siiski kümme päeva…

Kas tekkis konflikt ka mõne arstiga, kes keeldus seda ravimit andmast, kuna pole siiski näidata uuringut?

Ei, mitte ühtegi konflikti. Ma usaldan raviarste. Kui üks COVID-1 osakonna arst hakkas seda esimesena patsientidele andma ja paaril haigel tekkis kõhulahtisus, siis ta jättis ravimi nendel patsientidel kohe ära ja ma olin kohe ka nõus. Kuna ametlik näidustus puudub, siis kõrvalmõjude ilmnemisel me ravimit ei jätkanud.

Saite kriitikat ka C-vitamiini kasutamise tõttu. Miks?

(Ohkab) See on üleüldine kriitika Kuressaare haigla kohta… C-vitamiin pole ravim ja ta pole meie haigla ravijuhises, ent C-vitamiini on kasutatud meie haigla ­intensiivravis ka varem ja eelkõige patsiendi immuunsüsteemi turgutamiseks. Hiljuti pidas meile loengu professor, meditsiinibiokeemik Mihkel ­Zilmer, tema ütles, et organismil on C-vitamiini vaja, et immuunrakud ehk lümfotsüüdid saaksid normaalselt toimida. Kui organismis on põletik ning lümfotsüüdid ei saa selle allasurumisega hakkama, tasub süstida patsientidele C-vitamiini, et lümfotsüüdid saaksid kätte neile vajaliku rakusisese C-vitamiini kontsentratsiooni, mis on palju suurem kui C-vitamiini kontsentratsioon vereplasmas.

Kuivõrd teid häirib, et ühes raadiosaates nimetati teid inimkatsete tegijaks?

Väga kahju, et nii nimetati. Eks see sõnum jääb ütleja enda hingele. Kriisiolukorras peame tegema otsuseid oma parimate teadmiste järgi. Uue viiruse puhul tuleb samas aga tõesti tõdeda, et kogu maailm teeb sellisel juhul inimkatseid, sest varasemat kogemust ju ei ole.

Öeldakse, et teie stressitaluvus on teile sisse kodeeritud – olete arstide perest. Isa oli kardioloog, ema hematoloog.

Ma olen alati tahtnud saada arstiks, aga isa jälgedesse, südamearstiks. Kui ma ülikooli lõpetasin, siis polnud südameravi pelgalt enam tabletiravi, vaid tuli ka n-ö opereerida, kuid käelises tegevuses ma ei olnud kõige tugevam, kirurgikätt mul polnud. Ja siis läksin ema jälgedes. Professor Everaus tegi 1993. aastal esimese luuüdi siirdamise Tartus, hematoloogia tundus väga perspektiivikas eriala.

Teil on kaks last, kes elavad mandril – kuidas olete läheduse lastega säilitanud?

Ikka telefonitsi.

Kui palju oma poolvenna, Haigekassa juhi Rain Laanega olete suhelnud praegusel ajal?

Vähe, tööküsimused me hoiame ikka eraldi, muidu öeldakse, et kokkumäng. Aga suhtlen tõesti kõikide oma pereliikmetega.

Kas Saaremaa kaotas või võitis, et just teie neid ravisite?

Ma ei usu, et kaotas. See oli meile suur õnn, et viimasel hetkel saime hüdroksüklorokviini – seda, kas selle ravimita olnuks meil suremus suurem või väiksem, me hetkel ei tea. Oleme palju õppinud sellest viirusest. Kui alguses räägiti, et viirus põhjustab vaid kopsupõletikku, siis tegelikult on haigus palju süsteemsem: näeme aneemiat, hüübimishäireid, neeru- ja immuunpuudulikkust. Alguses arvati, et haigus kestab kümme päeva, nüüd teame, et see kestab kolm-neli nädalat või isegi kauem. Suur enamik haigestunutest põeb haiguse läbi kodus, haiglaravi vajavad eakad ja kaasnevate haigustega patsiendid. Nüüd teame, et hooldekodud, õendusosakonnad ja haiglapersonal tuleb testida esimesena.

Kas teil on toetajaid selles,

et ravisite haigeid hüdroksü­klorokviiniga?

Ma ei julge öelda. Kui läheb kohtumõistmiseks, siis olen sisuliselt üksi. Minu kõrvale jääksid vaid Kuressaare arstid ja arstid, kes tulid meile mandrilt appi.